Õppeaasta algab 1. septembril ja kestab 31. augustini.
Õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel arvestatakse lasteaia päevakavaga, mis määrab lapse eale vastava päevarütmi, une- ja ärkveloleku aja. Päevakava kohaselt võimaldatakse nelja- kuni seitsmeaastasele lapsele üldjuhul kuni üks tund puhkeaega päevas valikuvõimalusega une ja muu vaikse tegevuse vahel. Erivajadustega lapsele võimaldatakse uneaeg lapse tervisest ja arengulisest eripärast lähtudes.
Laps peab saama viibida iga päev võimalikult palju õues, arvestades ilmastikuolusid. Lapse õues viibimise aeg sõltub tajutavast välisõhu temperatuurist. Tajutavat välisõhu temperatuuri hinnatakse igapäevaste ilmavaatluste andmete alusel.
Õppe- ja kasvatustegevus toimub läbi igapäevatoimingute, laste mängu ning kavandatud ja spontaanselt tekkivate tegevustega. Lastel võimaldatakse tegutseda nii individuaalselt kui väikestes gruppides. Käsitletava teemasisu valikul lähtutakse lapsest, alushariduse alusväärtusest, last ümbritsevast keskkonnast ning põhimõttest lähemalt kaugemale, üksikult üldisemale.
Õppe ja kasvatustegevuse kavandamine, rakendamine.
Õppe- ja kasvatustegevuse koha valikul arvestatakse õppe- ja kasvatustegevuse eesmärkidega valdkondade lõiminguga, vajalike vahenditega ning õpetajate ja teiste töötajate koostöö ja kaasamisega. Võimalusel toimub õppimine loomulikus keskkonnas.
Õppe- ja kasvatustegevuses võib rakendada Johannes Käisi põhimõtteid, Reggio Emilia pedagoogikat ning lapsest lähtuvat projektõpet.
Johannes Käisi lähenemise põhimõtted:
● Lapsepärasus – õpetuse sisu lähtub lapse huvidest, kogemustest ja arengutasemest, mis on jõukohane ning lapsele mõistetav. Õpetus arvestab lapse vaimset küpsust ning lähtub põhimõttest „lähtumine lapsest“.
● Üldõpetus – tegevused ja õpetus lõimitakse lapse igapäevaste kogemuste, tähelepanekute ja huvidega, keskendudes koduloolistele teemadele. Üldõpetus toetab lapsepärasust ja elulähedust, alustades õppimist kodukohast ja lapse enda kogemusmaailmast.
● Kodulugu – on üldõpetuse keskne alus, lapsele tuttav ja elulähedane keskkond. Kodulooline vaateõpetus toetab lapsepärasust, näitlikkust ja isetegevust, andes võimaluse õppida oma meelte kaudu. Oluline on anda lapsele aega märgata, seostada uusi tähelepanekuid varasemate kogemustega ning julgustada teda oma tähelepanekuid ka väljendama. Tähtsal kohal on kodukoha uurimine ja looduse hoidmine, mis aitab last kasvatada teadlikuks ja hoolivaks oma kodumaa suhtes.
● Elulähedus – õpetus on tihedalt seotud lapse kodu ja igapäevaeluga, aidates tal mõtestada ning teadlikuks muuta seda, mida ta on oma kogemuste kaudu juba märganud ja tajunud.
● Töökool – kasvatab last töö kaudu, pannes ta ise aktiivselt tegutsema ja teadmisi avastama. Õpetaja juhendab, kuid õppimise keskmes on lapse iseseisvus, algatus ja rõõm tegutsemisest.
● Looduslugu – loodus pakub rõõmu, puhkust ja inspiratsiooni. Looduses õppimine ja mängimine aitab arendada armastust ja austust keskkonna vastu.
● Johannes Käisi põhimõte väärtustab ka eesti keelt ja umakultuuri, mis lähtub rahvuslikkusest, pärimusest ja kultuuritraditsioonidest. Sidet rahvakultuuriga hoitakse keele, tavade, rahvakalendri, rahvaloomingu ning traditsiooniliste tegevuste kaudu, väärtustades põlvest põlve edasiantavaid oskusi ja kogukonda ühendavaid ühisüritusi
Reggio Emilia lähenemise põhimõtted:
● Lapse kuvand: laps on võimekas ja õigustega, tal on ideed ning ta suudab õppimist suunata.
● „Sada keelt”: laps väljendab mõtlemist mitmel viisil (kõne, mäng, kunstitööd, ehitamine, liikumine, heli, valgus, materjalid).
● Keskkond kui kolmas õpetaja: ruum ja materjalid kutsuvad uurima, aitavad süveneda ja teha koostööd.
● Suhted ja partnerlus: õppimine sünnib laste, õpetajate ja perede koostöös.
● Õpetaja roll: kuulata, märgata, seada provokatsioone ja kujundada järgmisi samme; mitte anda ette valmis vastuseid.
Lapsest lähtuv projektõpe:
● Lapsekesksus ja initsiatiiv: Õppe keskmes on lapse huvi, loovus ja aktiivne roll. Õppimine ei ole passiivne teadmiste vastuvõtt, vaid tähenduslik uurimisprotsess.
● Teoreetilised alused: Reggio Emilia tegevuskultuur: Väärtustab lapse “sada keelt” (erinevad eneseväljendusviisid: kunst, liikumine, sõna jne) ja keskkonda kui “kolmandat õpetajat”. John Dewey progressiivne pedagoogika: Rõhutab koostööd, probleemilahendust ja “õppima õppimist” läbi praktilise tegevuse.
● Eesmärk: Toetada 21. sajandi oskusi: kriitilist mõtlemist, loovust, enesejuhtimist ja koostöövõimet.
Projektõppe peamised tunnused:
● Konstruktivistlik õppimine: Laps ehitab oma teadmised üles läbi vahetu kogemuse, arutelu ja refleksiooni.
● Süvitsi uurimine: Keskendutakse teemadele, mis pakuvad lastele huvi, võimaldades neil katsetada, vaadelda ja püstitada küsimusi.
● Päriselulisus ja kontekstipõhisus: Õpe on seotud laste igapäevaelu ja ümbritseva keskkonnaga. Akadeemilised oskused (lugemine, arvutamine) omandatakse loomulikult praktiliste tegevuste käigus.
● Nähtav tulemus (produkt): Projekti käigus valmib alati midagi käegakatsutavat (näitus, mudel, etendus, animatsioon), mis peegeldab õppeprotses
Osapoolte rollid:
● Laps: Aktiivne uurija, eesmärkide seadja ja kaasautor.
● Õpetaja: Toetaja, kaaslane ja keskkonna looja. Ta ei anna valmis vastuseid, vaid suunab last teadlikult sügavamate teadmisteni.
● Keskkond (“Kolmas õpetaja”): Füüsiline rühmaruum on organiseeritud nii, et see kutsub uurima, pakub valikuvõimalusi ja toetab iseseisvust.
● Pere: Koostöö koduga on oluline õpitu kinnistamiseks ja lapse huvi toetamiseks.
Projekti etapid: Kavandamine ja käivitamine: Läbiviimine ja uurimine: Andmete kogumine ja katsetamine: Lõpetamine refleksioon: Jagamine ja tähistamine: Refleksioon (Tagasivaade): Hindamine ja tagasiside: Lapse eneseanalüüs ja refleksioon: Koostöine tagasiside ja rühmarefleksioon: Tagasiside vanematele:
Pedagoogiline dokumenteerimine
Dokumenteerimise käigus tehakse nähtavaks õppe- ja kasvatustegevuse seos õppekavaga, eesmärgid, tegevused, teemakäsitlus ning kokkuvõte eesmärkide saavutamisest, samuti õppeprotsess ja laste kognitiivne potentsiaal (aruteluoskus, väljendatud seisukohad, teadmised). Füüsiline keskkond toetab dokumentide eksponeerimist laste tegevustest ja õppimisest (tööprotsessi skeemid, laste kirjalikud mõtted, projektiseinad, jne). Dokumentatsioon toetab laste mälu, oskuste arengut ning annab võimaluse aruteluks laste, õpetajate ja vanematega.
Igapäevaselt märgib õpetaja Eliisi/Stuudiumi päevikusse lühiinfo toimunud õppe- ja kasvatustegevuste kohta (nii sõnas kui ka pildis). Dokumenteerimisel eelistame tegevuse kirjeldusi ja protsessi fotosid (mitte lähivõtteid nägudest), eriti avalikus kommunikatsioonis.
Lisaks annab õpetaja ja/või tugispetsialist päevikus lapsevanematele ka individuaalset tagasisidet erinevate oskuste omandamise osas.
Lapse arengu jälgimiseks koostatakse igale lapsele arengumapp, kuhu kogutakse omandatud oskuste omandamist näitavate laste tööde tulemid.
Hindamine põhineb eelkõige lapse osalusel ja arengul protsessis: kas laps algatab, püsib tegevuses, teeb koostööd, kasutab uusi väljendusviise ja oskab oma mõtet selgitada (sõnades või muul viisil).
Lisaks pedagoogilisele dokumenteerimisele toimub süsteemne lapse arengu hindamine, milleks kasutatakse erinevaid meetodeid.